top of page
Black Washed Wall
TEWTIKu blogi

TEWTIKu suusatrall - kuhu jäi suusabaasi aftekas??

Võiduhimuliste õpilasfirma liikmetena võtsime ette 15. Jaanuar pikema sammu kui tavaliselt - sõidu üle lageda maa künkalisse Lõuna-Eestisse, et oma paketi võlud ja valud ise läbi katsetada. 

Astusime Anelliga Tallinna bussijaamast hommikul kell 7.30 bussile marsruudiga Tallinn - Tartu- Haanja. Tartus ühines meiega ka Liisi, Tartu asunik ise.

 

Keskpäevaks olime jõudnud Kütiorgu, kust saime oma suusad ja lauad käes sammud mäele seada. Kui seda üldse mäeks saab nimetada, sest pigem oli tegu oruga (selle tõttu on tegemist ka Kürioru, mitte -mäega). Igatahes tabas meid positiivne üllatus - nõlvad olid üsna kaunikesed, Tallinnas varitsevast tormist ei olnud siin halli haisugi, vaid hoopis päike sillerdas eredalt taevas ja pani särama lume me jalge all. Kütiorus on kokku seitse rada, millele igaüks alustades suusa- ja lauaässadest lõpetades algajatega leiab endale sobiva paiga oma oskusi proovile panna. Künkakesed ja torud, jäised lauad ja hüpekad nõlvade keskel - üritasime ka testida enda trikisõidu oskusi, millest jäi meil endil küll parem mälestus, kui nende esinevus klippides, mida hiljem järgi vaatasime. 

​

Tegevust jagus meile terveks päevaks, mistõttu ei jõudnud me siiski kõiki radu omal käel ära proovida. Kuu oli juba vaikselt jõudnud taeva allutada, kui Anelli oma GoProga kõrgeimatele radadele sõitis, seega ei ole võimatu, et lähinädalatel meid taas Kütioru nõlvu vallutamas võite kohata. 

​

Sportlikud inimesed vajavad kosutavat toitu. Niisiis tegime päeva keskel väikese pausi kehakinnituseks Kütioru enda kohvikus. Kohvikus oli võimalik endale valida midagi meelepärast buffeest, näksida värskeid tuhksuhkruga üle puistatud saiakesi või sportlikule inimesele kohaselt võtta batoon snäkina mäele kaasa. Näljaste reisilistena otsustasime siiski buffee kasuks, mille abil elasime välja oma lapseliku fantaasia - kuhjasime endale taldrikule friikaid ketsupiga. 

Edasi tuleb osa - sõitsime, naersime, nutsime (naerust), nautisime üksteise seltsi, sest ühist koosveedetud aega näost näkku ei jagu meil nii palju, kui võiks. 

​

Pimedas komberdades, külma vastu võideldes liikusime oma ööbimispaika - Haanjamehe talusse, kus meid võeti soojalt vastu (sõna otseses mõttes, sest meie varbad külmusid). Esimene mõte - see talu on niiiii nunnu. Tulukesed,  iidsed taluhõngulised hooned, sätendav lumi ja kodune feeling - mida rohkem saab hing ihata? Esmamuljetega on lood nii, et kas need lähevad täppi või ei lähe. Seekord aga läks, sest kui astusime suurest majast läbi, siis tekitas see omakorda üllatusefekti. Tõeline tantsupeo saal, ootamas  vahvaid külalisi. Sai süüa ja juua, kuid kahjuks teised talus viibijad ei olnud valmis tantsupeoks, seega liikusime edasi hoopis enda aita nimega Juula. Kas teadsid, et Haanjamehe talu aitade nimed ei olegi suvalised, vaid vana peremehe enda pereliikmetele kunagi kuulunute omad?

​

Kesköösel, ajal, mil inimestel ikka tulevad parimad ideed, otsustasime ümbrust  avastama minna. Käisime külakiigel ja jooksime küngastel, vallutasime sildu ja jalutasime niisama. Imeilus paik, tõeline Eesti koht ikka, kuhu iga endast lugupidav eestlane võiks kunagi jõuda. 

Hommikul sõime veel, tegime talust pilte samal ajal kui peremees meile hoovi tutvustas. Külastasime ka läheduses asuvaid teisi kohti, millega (fingers crossed) võite tutvuda tulevikus mõnes meie paketi uuenduses.

​

Ilmselt mõtlete, kuhu jäi aftekas? Eks see tuleb ka kunagi, kuid me olime siiski peamiselt ärireisil, seega järgmine kord plaanime minna spetsiaalselt selleks. Ehk soovid ka tulla?

bottom of page